Nipid on teretulnud!

Neljapäev oli tavaline päev. Tunde valmistasin kodus ette ja tööle läksin alles tundide ajaks. Mõistlik tegu, et mitte teisi seal nakatada. Olemine oli ka päris hea juba. Õhtul käisid ema-isa-tädi mul külas sünnipäeva tähistamas, seega sai elust-olust pajatatud ja hunnik kooooooooki ära söödud. Täitsa lõpp. See sünnipäevanädal on kõik jälle nii sassi ajanud, et hoia ja keela. Mõtlengi kogu aeg ainult koogist ja headest asjadest. Aga jah, nii ei saa! Käsk tänasest korralikuks uuesti hakata. Kuigi, homme pidi Merle muffinitega külla tulema ja Kaixiga pole ka veel midagi teinud. Nii et jah!
Igatahes, eile oli n.ö. töövaba päev. Hommikul viisin J. tööle, ise käisin haiglas kopsuröntgenis (tervisetõendi jaoks) ja siis tulin koju tagasi magama. Tõusin alles kell pool kaksteist. Niiiiiiii hea oli üle pika aja kauem magada. Olemise võttis samuti paremaks. Kell üks oli mul juuksla aeg kinni pandud, seega rallisin linna. Enne veel raamatupoest läbi, kus aeg läks tühja. Lootsin mõne hea saksa keele õpiku leida, kuid ei midagist. See-eest sain 15 eegu eest ühe inglise keele raamatukese, mis on suht kasulik oma (st õpilaste) sõnavara laiendamiseks.
Juukslas käin endiselt Helle & Heleni Juuksuriäris Rüütli tänaval (Fitshopi vastas). Sel korral lõikas Helen mul juukseid. I like her style! Ta lõikas mul kuklaosa veel kõrgemaks ja üldiselt kogu kupatuse veel lühemaks. Eelmisel korral käisin Kristi juures, kes lähenes loominguliselt. Lõpptulemus oli samuti hea. Ja üle-eelmisel korral, kui juuksed uuesti lühikeseks lasin lõigata, lõikas Kertu. Tema stiil meeldib mulle ka! Igatahes, selles juukslas on tasemel juuksurid (minu arust vähemalt). Ahjaa, minu sonksi lõikus läks 175 EEK maksma, mis ei olegi nii suur summa ju. Vähemalt mina olen nõus seda sellise töö eest maksma küll.
Peale juukslat läksin koju, seejärel J.'le tööle järgi ja viisin ta trenni. Pärast korjasin J. ja Tartust saabunud Kaixi peale ja suundusime Raekülla. Lükkasime Kaixi autost välja, haarasime pool kotti õunu ja suundusime siis ämma sünnale Sinti. Jälle sai süüa: salatit ja kooki. No palju võib?!?! Esmaspäeval võib tööl jälle, kuna on mida tähistada, ja siis on äial varsti sünna ja siis on mu tädil sünna jne..... Ühesõnaga pidu peo otsa :S
Ja ühest asjast pajataks veel. Ma ei tea, kas sellest on vara rääkida, aga... me võtsime plaani titeteo. Jah, nüüd ja kohe ning mitte aastal 2011, nagu ennist plaanis oli. Eks näis siis, kaua aega läheb, et päts ahju saada. Igasugu nipid on teretulnud ;)

Üle pika aja

Üle pika aja sain lilli sünnipäevaks. Tore, kui on üle kahekümne kolleegi, kellelt igaühelt saad südamliku kallistuse (jah, kõigil tuli kallistus südamest, selle tunneb kohe ju ära) ja väikese lille. Soove ja õnnitlusi oli mitmesuguseid: Kes käskis sama tubli ja veel tublim olla, kes soovis mind veel pikkadeks aastateks oma alluvusse, kes palus sama kena ja ilus ka edaspidi olla, kes tänas abistamise eest jne. Ühesõnaga väga liigutavaid sõnu tuli (:
Kingitusi ma ei saanudki, kui Impsi ja Ülleka kingitud õnnekivi välja arvata. See on mul nüüd kenasti rahakotis ja alati kaasas. Ahjaa, looduse poolt sain sünnipäevakingiks palavikupoisi (37,6), mille tõttu täna nagu zombi ringi lasen. Õnneks on ülemus mõistev ja elukoht töökohast üle tee, seega ei pea kõik see aeg koolis passima ja teisi nakatama. Ainult tundide ajaks kobin kohale, et siis kiir-lühi-vormis materjal õpilastele edastada. Ehk siis täna on vaja veel kell 19:20 -21:00 koolis olla. Seega väike soe tee sisse ja siis varsti tulebki end kooli poole juba sättima hakata.

Naeruteraapia

Mõnikord on vaja, et sulle meelde tuletataks, millised on su eesmärgid, prioriteedid, kes on sulle väga kallid. Nii juhtus meil täna. Nimelt oli meil eile-täna kogu tiimiga meeskonnakoolitus, kus nii mõnigi kord kiputi vesistama. Kes oli õnnelik, et sellises meeskonnas saab olla, kes oli õnnetu, et töö kõrvalt ei jää aega enda ja oma pere jaoks. Mina kuulun sinna viimasesse fraktsiooni. Koolituse lõpus pidime kõik ütlema, mida me alates tänasest selle jaoks teeme, et oma instrumentaal- ja lõppväärtused tasapisi paika loksutada. Minu lubadus oli, et alates homme õhtust (kui J. tagasi on) pühendan iga päev terve tunni ainult J.'le ja ei tee sel ajal oma tööasju ega midagi muud (nagu siiani). Eks näis kas see ka õnnestub. Selline lubadus oli meil paljudel, et pere jaoks tund või kaks... nagu näha, siis õpetaja on eelkõige oma kooli ja õpilaste jaoks alati olemas, kuid perekond kipub tahaplaanile jääma.
Nii et, J., iga päev terve tunni olen sinu päralt. Tee minuga siis, mida iganes sa soovid :P (Kuigi jah, kui ma olen tööl kell 8-21:00.... millal ma selle tunni siis veel võtan?).
Koolituse kohta veel nii palju, et päris fun oli. Eile sai pool päeva mööda metsa käidud ja ülesandeid lahendatud, täna oli rohkem teooria osa. Nii et sai ka kõvasti nuputada ja füüsilist teha. Piret on samuti meeldiv naisterahvas. Ja siis need videotagasisided... tule taevas appi, nii palju ei ole ma veel naernud. Pool tundi me ainult naersime, nii et pisar silmis ja kõhulihas krambi äärel. Täitsa lõpp lihtsalt. See oli pigem naeruteraapia, kui et meeskonnakoolitus!!! Liiga hea!!! Ülipositiivne. Neid videosid peaks veel millalgi kogu tiimiga vaatama :D
Ja lisaks rääkisime rolliprofiilidest. Minul tuli tulemuseks: suhted-> introvert, informatsiooniga ümber käimine-> praktiline, otsustamine-> analüütiline, organiseerimine-> struktureeritud. Ehk siis lahti kirjutatuna: viin alati kõik algatatu lõpule; väljakutseks on töö efektiivne ja tõhus teostamine; rutiinse töö puhul olen väga kannatlik; eelistan detaile, fakte, numbreid; eelistan vaikselt omaette nokitseda; minu arust peaks kõik reegleid jälgima; ebatäpsus on saatanast; ülesanded täidan õigeaegselt ja eelarve piires; töötan plaanikohaselt ja struktureeritult; olen ülesandele orienteeritud ja seega unustan inimeste tunded, kuid siiski leian tasakaalu tegutsemise ja teistega arvestamise vahel. Nii et täiesti mina!

Siin ja siin on kaks minu tänase päeva lemmikut. Homme ostan vast piletid kah ära, siis on selle asjaga samuti ühel pool.

I have reached a low!

Ehk siis söömise teema hakkab vaikselt sinnapoole kiskuma, kuhu poole ta kiskuda ei tohiks! Paar kuud olen suutnud enam-vähem korralik olla (režiim oli ju vanas töökohas kenasti paigas), kuid eilne õhtu oli totaalselt masendav. Ainult sööks-sööks-sööks. Ja sõin ka... terve purgi marineeritud kurke (lõunasele purgile lisaks), poolteist pakki sihvkasid, seejärel üle paki päevalilleseemneid (koorteta noh), pool purki mett ja banaani. Iseenesest ei ole ju koguseliselt palju, kuid kaloraaži ma kokku arvutama ei hakka parem. Mõtlesin ainult söögile. Mõtlesin, et mida veel kappides, sahtlites head on, mida endale sisse lahmida kõlbaks... Ja kui juba mõtted sealmaal on, see näitab, et hakkab ära minema.... Kui ma vaid selle 24/7 söögile mõtlemise oma ajust välja saaks, oleks ma täitsa normaalse inimese moodi. Irreaalne tingimuslause! (Väike grammatiline vahepõige :P)
See kõik on tulnud sellest, et pinge suur, kellaajad paigast ära, toitudest ma ei räägigi parem. Liiga vähe rasva menüüs olnud, sest kookoshelbed, oliivõli, kalaõli, avokaadod jne seisavad mul niisama kapis/riiulis, ma lihtsalt ei taha neid. Vedelikku olen samuti liiga vähe tarbinud, ainult kohvi lürbin meeletult. Ja pikemat aega on mul mingi marineeritud kurgi teema. Eile lõunasöögiks oli mul purk kurke ja kohv. Siis pole ime, et õhtul ära kammib, eksole.
Ja kui kaal oli enne uude kohta tööle asumist juba alla 76 kg, siis täna hommikul näitas taas 77,2 kg. Jojo ruulib.

Trennis mitte käimise pärast ma end veel süüdi ei tunne. Pigem hakkab tulema selline mõtlemine, et kellele seda rauakangutamist ikka vaja on. Tulemusi nii või naa ju ei tule. Meenub ka psühhiaatri lause, et tuleb mõelda, et oled nagu oled, inimesed ongi erinevad ja sa ei saa kõike ideaalselt osata ja teha. Ma võin ju tahta ilus-tark-osav olla, aga kui ei ole loodud, siis ei maksa end seepärast veel segi rabeleda (nagu mul kombeks on). Huvitav, millal ma selle teadmise, et "olen nagu olen" ükskord omaks võtan ja end "karmide dieetide ja trennidega" enam üldse piinama ei hakka?
Aless, hea mees, sõimas eile mul ka näo täis, et kuidas on võimalik, et trenn ei mahu ajagraafikusse. Et temal on trenn esimesel kohal ja muu kõik seal ümber... Minul hakkab trenn vist üha enam viimasele kohale nihkuma. Jah, mul on ka ajad olnud, mil ainult trenni nimel elasin, sest siis oligi mul ainult töö ja trenn ja ei midagi muud. Kuid nüüd on lood teised. Uus töö on väärtuslikum ja palju vastutusrikkam kui eelmine. Eelmises kohas tiksusid kaheksast viieni ära, kui grupid teel olid, pidid ainult 24/7 kättesaadav olema, et tekkivaid probleeme lahendada, mida viimasel ajal ka oli. Kuid õhtud olid kõik põhimõtteliselt vabad ja aega jäi ka eraelu elamiseks. Koolis vastutan ma aga iga päev õpilaste eest, et nad ikka vajalikud teadmised saaks, et arvestus ära teha ja positiivne hinne kirja saada. Lisaks parandan õhtuti töid ja valmistan tunde ette. Kuna klassides on väga erinevad inimesed, kes algaja, kes edasijõudnu, kes juba oskaja, siis pean põhimõtteliselt igaks tunniks kolm erinevat versiooni ette valmistama, et kõik vastavalt oma tasemele õpetatud saaks. Ma ei saa ju inimesele, kes viimati saksa keelega 10 aastat tagasi põgusalt kokku puutus, samu ülesandeid anda, mis ma annan inimsele, kes seitse aastat Austrias elanud on.
Õnneks saan ma öösiti vähemalt magada. Uus inglise-vene keele õpetaja ütles, et ta pole samuti trenni jõudnud (tantsimisega tegeleb), kuna pole lihtsalt aega, ja iga öö magavat ta ainult 3-4 tundi. Nii et mina olen sel juhul veel hästi pääsenud.
Ja eilsel õppenõukogul lohutati meid, et aastaga loksub kogu režiim paika. Nii et jah... jään juba suve ootama ;)

Õpetajatele koolivorm!

Trenn, mis see veel on? Jah, ikka veel ei ole ma trenni jõudnud. Mõtlesin, et täna läheks, aga kuna tuli taas kell 6:45 tõusta, sest õppenõukogu oli, siis olen ma väsinud ja lihtsalt ei jaksa. Füüsiliselt ei jaksa. Magaks parema meelega. Aga ka seda ei saa, sest vaja töid parandama ja tunde ette valmistama hakata, sest järgmisel nädalal läheb graafik kiireks (2 päeva läheb koolituse alla) ja seega vaja ka ülejärgmise nädala asjadele juba silm peale visata, sest muidu lihtsalt ei jõua.
Aga... edusammud "trenni" osas siiski toimusid. Eile õhtul sai mul arvutist ja istumisest villand ja läksime tegime ühe tunnise jalutuskäigu Uus- ja Vana-Saugas. Esimest korda selle aja jooksul, mis ma siin elanud olen, läksin naabruskonda uudistama. Jalutasime suht Vana-Sauga lõppu, kus näitasin J.'le maja, kus ma kunagi elasin. See tee ei tundunud üldsegi nii pikk kui tollaal, kui poole väiksem olin. Igatahes, naabruskond on palju muutunud. Majad on kõik kenasti korda tehtud, uus asfalt pandud jne. Päris hea ja vaikne oleks seal praegu elada.
Kannad sain selle jalutuskäiguga kenasti villi. Aga vähemalt sai viimase kahe nädala jooksul nüüd korrakski majast kaugemale (kui shoplemised välja arvata). Nädalavahetusel peaks ka Raekülas vist korraks ära käima ja fotoka ära tooma. Eks näis, kas jõuab.
Ahjaa, teisipäeval käisime ju kolm tundi poodlemas. Minu saak oli kesine: üks musta värvi pluus. J., see-eest, sai teksad ja jalatsid (Eco omad :) ).
Üldiselt on nüüd see koht, kus ma peaksin ütlema, et ma vihkan oma keha. Tavalised riidesuurused ei lähe mulle ju selga - kas on rinnust liiga kitsas või siis käsivars ei mahu sisse. Ja kui võtta number suurem, siis sobiks rinnust ja käisest, aga ülejäänu oleks nagu kartulikott seljas ja peaks ikka ümber õmblema. Tegelikult üks kena pluus oli veel, aga see küll 535 krooni väärt ei olnud, seega jätsin ostmata. Kuigi sobis päris hästi. Nii et peab vist mingi 10-20kg alla võtma, et normaalsed riided selga sobiksid, sest enamus asju ju barbidele tehtud :lol: Teine, palju kergem variant (kuna söömine on ju mu elu, nagu te teate) oleks kostüümiinimseks hakata... aga see variant ei mõjuks rahakotile eriti hästi. Nii et dilemma taaskord :D Mina pakuks lahenduseks selle, et õpetajatel võiks koolivorm olla. Siis on vähemalt kõik ühtmoodi nõmedad :D
Nüüd aga töid parandama....

Busy Bee is back

Juhe on juba suhteliselt koos tänaseks. Istun hommikust saadik koolis ja valmistan homseks tunde ette. Päris nõme, kui normaalseid õpikuid ei ole ja pead ise kogu materjali kokku toksima või netist otsima. Liiga palju aega läheb sellele. Ja kuna üks tund on meil 45+45 minutiti, siis on eriti palju materjali üheks tunniks teha vaja. Ja veel nõmedam on see, kui istud ainult ühe või kahe õpilasega (7.-8. klassis on mul hetkel 2-3 õpilast) tunnis. Siis läheb veel rohkem materjali vaja, kuna õpe on intensiivsem. Aga noh, mis seal ikka, küll ma hakkama saan.
Eile oli mul pikk päev. Kooli läksin kell 8:30 hommikul ja ära tulin sealt kell 21:00 õhtul. Vahepeal käisin kodus „lõunatamas“ ka ikka. Tunnikese jagu. Hea, kui töökohast üle tee elad, saab korralikult söömas käia vähemalt. Muidu tassin aga ikka oma söögid kaasa. Siin on külmkapp ja mikrokas olemas, seega elu nagu kuninga kassil.
Õhtuks olin aga päris kapsas omadega. Ja põlved valutasid oi kui jubedalt. See on see, kui trenni nii kaua teinud ei ole. Täna ma ka trenni arvatavasti ei jõua, sest vaja hoopis poodi riideid otsima minna (koondamisraha eest saaks natukene midagi endale lubada). Mul ju pole eriti selliseid viisakamaid riideid, nagu õpetajatel olema peaks. Siiani olen linaste pükste ja teksadega läbi ajanud. Aga tavalised T-särgid ju ei sobi. Seega oleks ülemise otsa jaoks asju just vaja. Ja mingeid korralikke kingi ka. Eks näis, kas leiame täna midagi. Lähme koos J.'ga shoppama, sest tal kah paari asja vaja.
Muidu on aga kõik muutusteta. Ikka töö ja töö ja töö. J.‘le tunnen kaasa, sest tema jaoks mul eriti aega ei jäägi. Istun ainult oma läpaka ja raamatukuhjade taga ning valmistan tunde ette... või olen hoopis poole ööni koolis. Eks ta peab kannatama ja ootama, mis tal muud üle jääb.

Ööpäevas võiks 48 tundi olla!

Taas on aeg kiirelt läinud ja pole blogida jõudnud. Reedel oli meil siis õpetajatega traditsiooniline piknik. No nii palju naerda ei ole ma veel lähiajal saanud. Huumorisoon on kõikidel olemas ja see on ainult positiivne, sest siin töös muudmoodi ei saakski. Ja grillida oskavad mehed samuti suurepäraselt.
Laupäev möödus ikka veel kooli asju tehes ja tunde ette valmistades, veidi koristasin ka, sest päris seapesa moodi oli korter juba. Shoppamas käisin ka. Mitte üht seljas normaalselt istuvat riideeset ei saanud. Eks sel nädalavahetusel jälle rünnakule, ehk õnnestub midagi leida!
Pühapäeval oli aga meie koolis aktuste päev. Kell 10 esimene aktus ja kell 13 teine aktus. Rahvast oli üksjagu. Pidigi olema, kuna sel aastal on rekord arv õpilasi. Vähemalt selle maja ja Lembitu tänava maja ajaloos. Aktusel nimetati numbriks 452 õpilast, kuid kuna vastuvõtt ikka veel käib, siis lisandub sinna nii mõnigi õpilane veel.
Esmaspäeval olid mul siis esimesed tunnid anda. Inglise keel ja kaks saksa keelt. Esimene tund ei sujunud eriti hästi, kuna õpilasi oli palju ja materjaliks puhas grammatika. Endal hakkaks samuti igav ju :P Ka ei tunne ma end inglise keeles eriti vabalt... mitte, et ma ei mõistaks seda keelt, kuid didaktiline pool tuleb mul veel üle vaadata. Saksa keeles tundsin end aga nagu kala vees. Mis on ka loogiline! Õpilased olid samuti toredad ja hakkajad, hätta ei jäänud keegi. Ehmatas aga see, et üks õpilane, kes nii väga hästi saksa keelt ei oskagi, soovib riigieksamit teha. Nii et väljakutse mulle jällegi. Peab talle kõvasti lisamaterjali valmistama hakkama :S Ja paar õpilast ei saa töö tõttu kohal käia. Eks nad teevad sellega ainult enda elu raskemaks, sest kuidas sa keelt tuimalt kodus õpid? Rääkida on vaja!
Trenni ei ole lähiajal jõudnud ja nii pea ei jõua ka. Tundide ettevalmistamised võtavad kogu aja. Isegi kui on veidi vaba aega, siis teeks sellel ajal parema meelega „mitte midagi“. Viskaks jalad seinale ja lihtsalt oleks. Ootan juba, mil see aasta läbi saab, sest siis on kõik materjalid olemas ja saab vanadel materjalidel luuslanki lööma hakata :P