Topelt-laks

Mõtlesin siin, et miks ma viimased päevad nii väsinud olen olnud, et iga päev uinakuid teen... Kraadisin end just ja näitab 37.4, mis ongi siis nõmeda olemise peamine põhjus. Siiani sinna 37 kanti lihtsalt olnud. Samas öeldakse, et see on normaalne rasedusega kaasnev nähtus, kuid miks mul siis megasitt ja uimane olla on? Ega selle palavikuga midagi suurt peale hakata ei ole... rohtu võtma ei hakka, see poleks hea. Peaasi, et juuniorile see palavik liiga ei tee.
Kuna iivelduse koha pealt on juba veidi parem (peaasi, et ära nüüd ei sõnunud), siis käisime eile Campas lasanjet söömas. Nämm-nämm. Noh, tegelikult oli veidi ikaldus, sest mulle toodi poolkülm lasanje. (Meenub siinkohal Tallinna keskelt jäätunud lasanje, Kaix teab küll.) Noh, ega mina siis külma lasanjega ei leppinud ja saatsin tagasi. Toodi uus... Ja lisaks saime 10% hinnast alla :D Nii et minuga on odav söömas käia :P Seejärel tegime väikese jalutuskäigu jõe ääres. Ega pikalt ja palju liigutada saagi, pildi võtab ees kõikuma :S
Õhtul käisime ämma-äia juures "uudist" teavitamas. Kahjuks me ei olnud esimesed sellise uudisega. Reedel jõudis J. õde ette. Tuleb välja, et tal kah titt tulekul ja tähtajaks on 23. juuni. Nii et topelt-laks siis J. vanematele :D Tunnen kaasa, suvi läheb tihedaks! Aga õnneks võeti meie uudis seega normaalselt vastu, ei olnud enam šokieelset seisundit.

Öäkkk

Jube on olla. Väsimus. Iiveldus. Jäsemed "surevad" ruttu ära, õhupalli-tunne jne. Kui alguses iiveldas ainult veidi, siis nüüd on põhimõtteliselt 24/7 sitt olla. Oksendanud õnneks veel ei ole, kuid vahel tundub, et see teeks olemise kergemaks küll. Selline oksendamiseelne seisund on kogu aeg, suu ila täis, et kohe nagu tuleks...
Kaalu juurde veel tulnud ei ole, pole ka ime, sest ei tahagi eriti süüa. Eile õhtul poes magusaid asju vaadates kutsus okserefleksi esile. Seega naasesin pasteedi, marineeritud peedi, marineeritud heeringa ja sulatatud juustudega. Pasteeti sööks kogu aeg, kuigi ega ta hea ole, sest maksas palju A-vitamiini, mille üleküllus pole hea. Muid isusid veel ei esine.
Täna olen terve päeva niisama vegeteerinud ja iiveldusega võidelnud. Algul mõtlesin, et läheks õhtul koos J.'ga trenni, kuid hetkel on küll selline tunne, et ei jõua ma kuskile. Lähen viskun parem pikali ja teen väikese uinaku.
Ahjaa... ä/e sain aja detsembri alguseks, mis on siiski parem, kui detsembri keskpaik. Eks siis selgub kogu tõde. Eriti pull oleks see, kui polekski rase, vaid kujutan seda kõike endale ette. Sel juhul, miks ma endale siis suht jubeda stsenaariumi valinud olen?
Oleks ma teadnud, et sellised jubedad asjad kaasnevad, poleks asja ette võtnudki :P

Kuninga kass

No ei jõua! Kirjutada siia. Tööpäevad on pikad, enamasti kella 21ni ja siis tulen koju ja viskun lebosse. Elu on hetkel igav, mitte muhvigi ei juhtu. Välja arvatud üle nädala koolitused Tartus, mis võtavad samuti läbi. Kolm päeva jutti hommikust õhtuni tarka juttu kuulata on kurnav. Eriti kui vahepeal täiega iiveldab ja megauni on. Kolm nädalavahetust on jäänud ja siis saan veel ühe tunnistuse oma koolituste kausta. Võiks öelda, et ma kogun neid juba :P
Tervis on nagu ta on. Iiveldus on igapäevane. Vahepeal nagu kadus juba ära, kuid paar viimast päeva on jubedad olnud. Kogu aeg peab midagi näkitsema, et nõme olla ei oleks. Ja juua ei taha üldse, kuigi peaks. Ja igatepidi paisunud tunne on :S
Uni on meeletu. Või noh, kuna öösel on uni rahutu ja kell 3-4 on kindel laks üleval olla, siis loomulikult tahab organism hommikul pikemalt põõnata ja öösel kaotatu tasa teha. Ma pean vist diivanile magama kolima, siis ei häiriks mind miski. Välja arvatud diivani kõvastunud osa :D
Tööl on kõik normalna. Kaks nädalat veel õppetööd jäänud, siis üks nädal arvestusi ja seejärel algabki juba III periood. Aeg lendab megakiirelt... Ja põhimõtteliselt neli nädalat on puhkuseni. Enne seda vaja veel palju paberitööd ära teha (nt. kolmanda perioodi kalendaarsed plaanid, kooli lõpueksamite kord koostada jne). Puhkust on mul kolm nädalat jutti. Hea meelega läheks soojale maale, kuid kuna igasugu tõved mööda maad ringi liiguvad, siis vist ei raatsi minna. Pean ju kahe eest juba mõtlema hakkama...
J. kah kogu aeg "korrigeerib", kui midagi "valesti" on... et ikka piisavalt riideid seljas oleks ja külma ei saaks ja muu selline ninnunännu. Ega jah, J. juunior ju tulekul, seega peab hoolt kandma :P Saan elus kordki kuninga kassi staatuses olla :P

Tehtud!

Pikemat aega ei ole siia midagi kirjutanud. Pole lihtsalt selleks aega leidnud. Noh, tegelikult vaba aega mul veidi nagu on, aga pole olnud tuju kirjutada. Paar korda olen blogi lahti teinud, et sõnu ritta seada, kuid siis on juhe jälle koos ja ei tule midagi tarka pähe.
Vahepeal on palju asju juhtunud. Või noh, paar asja :P Amokijooksust ma juba kirjutasin. Mis edasi. Noh, siis tuli meil igakuine naistekas. Vanad kolleegid ja tuttavad, keda polnud juba "sada aastat" näinud, kogunesid Ülle juurde kokku. Sai (mehe moodi) söödud ja tipsutatud (mina muidugi mitte, sest meil oli J.-ga kuiv seadus seniks, kuni tehtud on) ja muljetatud. Kõik rääkisid, mis vahepeal tehtud ja mis plaanid on ja kuidas meestega läheb jne. Ühesõnaga selline tüüpiline padjaklubi. Üldiselt oli väga lõbus olemine ja nii tore oli sõpse jälle näha.
Siis veetsin ma neli päeva Dorpatis. Kuna Kaixil oli masseeritavad vaja, läksin ettenähtust päev varem kohale, sest niigi oli ju vaheaeg (loe: vabaks võetud päevad). Lisaks sai kolm pikka päeva koolitusel istutud ja end haritud. Tegemist siis treeneri II taseme üldainete koolitusega... Ega see, et ma ise nagu kakuke välja näen ei tähenda, et ma end harida ei võiks :P Ja kui veab, siis kevadel lähen proovin II taset teha kah!
Ahjaa, kuna juba nädal aega oli selline kahtlane olla, siis sai ka üks kahe-triibu-test tehtud, mis siiski üheks triibuks tol korral osutus. Pettumus missigune, kuigi sümptomid olid täitsa raseda omad kohe.
Edasi tuli pikk töönädal, mis tipnes reedel õppenõukoguga. Kaks ja pool tundi sai vaieldud ja arutatud. Vähemalt jõudsime peaaegu ühele meelele lõpuks :P
Teisipäeval käisin juukslas ka, aga see pilt käis siit blogist juba läbi. Täitsa seks sonks! J. ütles kohe juuksurist välja astudes, et ta kingib mulle sirgendaja. Jah, me käisime koos juuksuris :P Kuna me koos trennist tulime ja mul niigi juuksla aeg kinni pandud oli, siis tassisin ta kaasa ja palusin ühtlasi ka tema ära pügada. Habet muidugi mitte, sest jõuludel peab keegi ju jõuluvana ka tegema. Minu isiklik jõuluvana :P
Laupäeval käisime aga poole suguvõsaga (ema.isa.Kaix.J.mina) teatris Tiramisud vaatamas. Tükk on üles haibitud kui Testosterooni vastand jne.... My ass! Jama oli. Terve selle aasta jooksul käidud etendustest, mida ei ole just vähe olnud, kõige jamam! Ei soovita vaatama minna. Loodan, et tükk, mida detsembris vaatama läheme, on etem.
Noh ja siis saabus see kurikuulus isadepäev. J. läks hommikul koolitusele ära ja ma siis testisin. Nii igaks juhuks salaja, et pettumust ei ole, kui kahte triipu ei ilmne. Kuna õigel päeval päevad ei tulnud, siis vaagisin seda ideed pühapäeval testi teha juba tükimat aega. Ja nii see juhtuski, et J. sai isadepäevaks paraja kingituse.
Endal mul võttis kahe triibu nägemine küll käed ja hääle värisema ning õnnepisarad silmi. Ei osanud kuidagi olla. Kuid siis rahunesin maha ja elu läks edasi. Imelik on aga see, et tavaliselt lähevad planeeritud asjad ju nihu... meil aga õnnestus kohe esimesel katsetusel. See on hea tõestus selle jutu, et kes aastaid pille võtnud on, neil ei õnnestu niipea, pullikakandusele. Ma olen pille võtnud aastaid kümme vähemalt ja näete, esimese korraga pihtas ja põhjas. Samas, ega me saatuse hooleks kah midagi ei jätnud. Kui teha, siis ikka korralikult! Seega saigi ovulatsioonitestide abi kasutatud, et niisama nühkimist võimalikult vähe oleks. Määrad ära, millal õiged päevad on, sest kes see ikka jaksab mitu nädalat iga päev vahekorras olla? Mina vähemalt mitte! :D
Nii et tehtud siis!

Pilt peaks enda eest piisavalt rääkima ;)

Ehk siis J. sai eile isadepäevaks kingituse :)



Jama on ainult see, et naistearstile sain aja alles detsembri keskpaigaks :S

Minu uus sonks ;)