Perearstindus...

Esmaspäeval sai põnniga arstil käidud. Selgus, et põnn on nüüd 57 cm ja 5190 g. Pole üldse pahad näitajad! Arstilkäik võttis kokku pea kolm tundi: startisime vankriga kodust kell 13.00 ja tagasi jõudsime 15.45. Kõndimisele kulus sellest ajast u 1,5 h. Arstikabinetis läks päris kaua. Nimelt ütles õel arvuti üles ja perearst mängis seal siis IT-naist. Mina üritasin samal ajal oma nälginud last rahustada, sest oli juba söögiaeg. Kaalutud-mõõdetud-süstitud kurtsin ka oma mured pereõele ära. Sain imekombel isegi vereanalüüsiks (põletikunäitaja) saatekirja, allergia kohta ei osatud aga muud öelda, kui et pane aga arstile uus aeg ja siis vaatame edasi. Nii ma siis lähen esmaspäeval ise perearstile (mitte et seal targemaks saaks, kuna ma ju tean, mis allergia mul on - krooniline idiopaatiline urtikaaria... tahtsin ainult teada, mismoodi toimida ja millist ravimit kasutada võin, sest 99,9% ravimeid ei soovitata imetaval emal tarvitada :( Lööve läheb aga järjest hullemaks). Ju antakse mulle saatekiri allergoloogile, mis sest, et mul testid tehtud... Surnud ring taaskord...
Teisipäeval sain auto enda käsutusse ja käisin üle pika aja linnas. Hommikul viisin mehe tööle, siis hüppasin haiglast läbi (vereanalüüs + lapsele ortopeedi aeg) ning suundusin Haigekassasse hambaravihüvitist ära viima (rasedusaegset). Siis käisin jõusaalist läbi, kuna oli vaja aega parajaks teha. Rääkisin seal Tiiuga juttu ja saalisolijad käratasid mind jutustamise asemel trenni tegema :) Nii hea, kui sinust puudust tuntakse :P Edasi käsin Abakhanist ja apteegist läbi, mispeale suundusin Linnavalitsusse hõbelusikat ja beebipakki ära tooma. Hüvitise värgi (Pärnu linna annab tonna) sain varem juba interneti teel ära tehtud. Ja kuna linnapea vastuvõtule minema ei hakka, siis tõingi ka paki kohe ära. Paki sisu oli üllatavalt vajalik: 1 väike lutipudel, 2 suurt lutipudelit, 4 lutipudeli lutti, 2 tavalist lutti, plastmassist lusikas, villased sokid, nr 60 body, 3 Libero mähet, pakk Dermoshopi niiskeid salvrätikuid, mänguasi. Nii et ei peagi ise suuri pudeleid enam ostma minema :)
Õhtul sai veel poes käidud ning vahvliraud, mis töötas täpselt tund aega, tagasi OnOffi viidud. Kes teab, millal selle garantiist ükskord kätte saab :(

Tere, kas teil koeratoitu on?

Täna oli siis esimene öö, mis mul totaalselt magamata jäi. Poiss magas väga rahutult, muudkui ähkis, puhkis, häälitses, sest gaasid möllasid korralikult. Õnneks sain hommikul kaks tundi tasa magada, sest ema hoidis meie väikest vääksut. Poole üheteistkümnest alates pole ta aga taas korralikult maganud, teeb mingeid mini-unesid ainult. Loodame, et öösel magab siis paremini.

Päeval käis üks noormees mul ukse taga. Uksekella kuuldes hiilisin vargsi ukse taha vaatama, et kes on. Kui jehoovakad, siis poleks vastu läinud. Aga kui avanes vaatepilt mehemürakast väikese taksiga, siis avasin ukse, sest mine tea, mis teema on. Ja oh seda üllatust. Tüüp nägi meil aia peal koera silti ja tuli seepeale koeratoitu paluma, kuna tal endal seda polnud. Oli teine hommikul poodi läinud, kuid sai trahvi ja siis millegipärast pandi tal konto kinni ja sularaha tal ei olnud ja nii ei saanudki ta koerale süüa osta. Koer olevat eile õhtul viimase söögi saanud ja peale krõbuskite ta muud toitu ei söö. Koer oli tõesti nälgas, kui talle toidu ette panin. Andsin kaasagi veel. Tüüp tänas kenasti ja ütles, et toob tänutäheks teinekord šokolaadi, kui siit mööda läheb.
Asi tundub kuidagi kahtlane. Ma küll selle peale ei tuleks, et võõrastelt koeratoitu küsima minna... pigem küsiksin sõpradelt raha, et poodi minna...
Aga järsku kontrolliti nii, et kas keegi on kodus? Kuna jätsin toidu järgi minnes ukse paokile, siis kes teab... äkki tegi ta võtmest samal ajal jäljendi, sest võti oli ju ukse ees :S See oleks küll jama värk, kui mingi päev tuled koju ja avastad, et maja tühjaks tassitud. Või olen ma nüüd liiga paranoiline ja ei usu enam inimeste süütusesse ja headusesse? Samas, kas mõni varas teaks krõbuskeid nähes, mis liiki krõbinatega tegu on? See mees tundis kohe ära ja ütles isegi, et koer tal sellest margist rohelisi ei söö. Nii et ma ei teagi, mis seisukoht nüüd võtta.
Üldiselt... kuna ma olen 24/7 kodus, siis loodan, et rünnakut ei toimu ja tegu oli siiski ainult näljase koeraga :)

Nüüd aga "seepi" vaatama, sest hommikul jäi une tõttu ju nägemata :P

Mis seal's ikka

Täna surfasin kooli serveris ja mis ma avastasin: tunnijaotusplaanis oli 6. klassi inglise keel Dianale antud. Hmm.. lubati suuresti seda ju mulle ja enne dekreeti minekut küsis direktor veel ülegi, et kas tahan... Aga ju siis mõeldi ümber... Mis seal's ikka. Saangi selle asemel õhtuti trennis käima hakata :P

Muidu on aga muutusteta. Ikka titega kodus ja asi näib sujuvat. Poiss sööb mitme mehe eest (pea liiter piima päevas, millest paar toidukorda on lisatoit) ja kodus kaaludes saime tulemuseks viis kilo. Eks esmaspäeval selgub, palju ta tegelikult kaalub. Siis saab ka muud mõõdud teada.
Kuna ma olen ülilaisk, siis ei ole ma viitsinud eriti jalutama minna (titt on lihtsalt rõdul maganud). Lisaks on liiga kuumad (28 kraadi on juba tite jaoks liiast) ning vihmased ilmad olnud ja taas on asi katki jäänud. Esmaspäeval vedasime end siiski välja. Poolteist tundi ja 6 km. Umbes teisel kilomeetril võttis mul pildi mõnusalt kõikuma ja seda kuni kodunu välja. Koju jõudes olid jalad kanged ja käed värisesid veel tükk aega. Veri pole vist kõikseparem, kuna pea käib igal püsti tõusmisel ringi ja täpikesed on silme ees. Võtan küll raua tablette, kuid nendest ei näi piisavat. Peaks laskma perearstil vereanalüüsi teha, et selles asjas selgusele jõuda...
Kurb on see, et poiss on endale akne saanud (minu diagnoos netist loetu ja nähtu põhjal). Algas paari vistrikupunniga näo peal, nüüd on terve nägu, pea ja selg punne täis ning ka rinnale hakkab midagi tekkima. Minu söögist ei saa need punnid põhjustatud olla, kuna olen kõik see aeg samu asju söönud. Väikeste eranditega, mis ei tohiks niimoodi mõjuda. Eks esmaspäeval saame teada, mis see tegelikult on või ei ole ja kas saadetakse nahaarstile või mitte. Peaasi, et midagi väga hullu ei oleks!

Kui kõht on täis, siis on lebo olla (:

Nuumamine kannab vilja

Kuna minu päevad mööduvad titega kodus passides, siis suurt midagi nagu juhtunud ei olegi. Arvuti ja televusser on mu suured sõbrad, eriti viimane, sest arvuti taga titt süles väga hästi istuda ei õnnestu.
Poiss on ühel päeval virilam kui teisel, sest kõht muliseb. Eile näiteks magas ta oma 10-minutilisi unesid mul süles, sest nii kui ta mujale magama panin, oli ta kohe naksti üleval, kiskus end vibusse ja kukkus vääksuma. Hetkel on hea rahulik, kõht täis ja uni hea. Lõpuks ometi on ta valgel ajal magamise ära õppinud (loodetavasti :P). Päris mitu päeva ei ole ta päeval maganud, jääb alles õhtul magama. Õnneks magab aga see-eest öösiti kenasti, 1-2 mähkuvahetus-söömis-pausi on ainult.
Ise olen suhteliselt rahuldavas konditsioonis, kui arvestada unepuudust, vähest söömist ja muud taolist. Öösel olen iga ta ähh-puhhi peale üleval (samal ajal kui J. magab nagu kott kõrval :P) ja muul ajal ei tule poisi une ajal mul endal enam und. Eks näis, kaua ma nii kestan... Süüa pole kah vahelduva eduga korralikult saanud, sest proovi sa ühe käega midagi vaaritada... sest titt ju magab ainult süles. Õnneks 2-3 söögikorda pigistan ikka välja, kaloraaž on muidugi alla igasugu arvestusi. Viimastel päevadel olen vähemalt oma vedelikutarbimise enam-vähem jonksu saanud (igasugu rinnapiima teed ja muidu teed ja veed ja keefirid).
Kaalun hetkel sama palju kui enne sünnitust. Juba esimese nädala lõpuks oli mul kaal taastunud, ehk siis rasedusega peale tulnud 13-14 kg olid naksti läinud. "Vorm" on muidugi kannatada saanud: kõhule on rasva juurde tulnud ja nahk pole ka veel korralikult tagasi tõmbunud, muus osas on aga ikka sama lödisev pekk :P
Olen siin mõtteid mõlgutanud, et septembrist peaks end käsile võtma ja vaikselt trenni tegema hakkama. Muidugi peaks hetkel juba kõhulihaseid ja kätekõverdus ja muud taolist siin kodus tegema, kuid kui aus olla, siis ei viitsi ja ei ole ka suuremat jaksu selleks. Enne pean oma toitumisega järjele saama, et energiat oleks, ja siis vaatab edasi :)

Poisi kaal on aga lõpuks ometi tõusma hakanud. Väike statistika:
20.07. oli sünnikaaluks 4390g
23.07. haiglast koju tulles kaalus ta 4180g
27.07. ämmaka juures kaaludes saime tulemuseks ikka 4180g
03.08. peale sundsöötmist kaalus poiss 4240g
09.08. peale nädalast nuumamist saime tulemuseks juba 4480g

Vabandan väga, et edaspidi hakkab siin titejuttu olema, kuid kuna see on nüüdsest minu maailm, siis millest muust mul olekski kirjutada?

Back in business

Nonii! Viiamane aeg endast märku anda, või mis?
Raseduse viimase kuu luuserdasin lihtsalt maha ja ei viitsinud selle palavusega mitte kottigi teha. Nii möödusid mu päevad peamiselt nelja seina vahel, kus oli hea jahe, kas siis niisama teleka ees lebotades (jalgpall!) või siis käsitööd tehes. Kui ma hästi mäletan, siis valmisid mul:
* kahed villaheiepüksid, ühed suuremad ja teised väiksemad... kuid mida veel kasutusse pole võtnud, sest hetkel hea mugav Pampersitega mässata, kuna see kaki-pissindus ei ole veel regulaarne.
* üks heegeldatud müts * kolm mänguasja, mis oli paras pusimine ja võttis päris kaua aega. Paremalt esimene on dinosaurus ja minu esimene katsetus, teine peaks hiir olema, kellel pean silmad rohkem kokku õmblema, ja kolmas on siis Looney Tunes'i Sylvester, ainult et roosa ninaga ja hetkel veel silmitu, sest mõtlen, kuidas need silmad talle külge pookida. Lisaks peab hiirele ja kassile paremad vurrud välja mõtlema, et need küljest ära ei tuleks.
Kuna palavad ilmad olid kogu aeg, siis sai paar korda isegi ujumas käidud... korra meres ja muidu karjääris.

20. juulil sai mu "kannatuste" rada lõpuks otsa. Oli haiglasse kontrolli minek, kuna rasedus oli 41+1. 17. juulil hakkas vaikselt midagi juba altpoolt tilkuma, kuid kuna seda asjandust tuli suht vähe, siis paanitsema ei hakanud. 20. juuli hommikul tuli aga juba midagi roosakat. Kuna oli niigi kontrolli minek, siis ei hakanud varem haiglasse minema. Kell 9 olin platsis, kuulati tite südamelööke ja emaka kokkutõmbeid, kõik oli korras. Siis pidin arsti ootama jääma. Kell 12 sain alles arstile, sest too oli keisrilõigetega ametis. UH oli korras. Ja siis hakati emakakaela kontrollima ja nii need veed plärtsti ära tulidki. Sain siis sünnituspalatisse. Kell 14 hakkasid kerged valud pihta. Kell 16 kopikatega jõudis J. mulle seltsi, siis olid valud juba iga 3 minuti tagant, kui ma hästi mäletan. Peagi läks asi päris hulluks. Mul on küll suur välulävi, kuid need valud.... mnjah. Ma ei taha teada, mis hääli ma seal tegin või kui kõvasti hingasin-karjusin. J. ütles, et tal tuli vahepeal mind vaadates juba pisar silmi. Tuhude ajal epiduraali ei saanud, sest hiljaks jäädi sellega, emakakael oli liiga avatud juba. Umbes kell 19.15 hakkasid pressid pihta. Mäletan kellaaega, sest kell pool kaheksa tahtsid nad mulle veel monitori külge panna, et vaadata tite seisundit. Ja nii ma seal siis punnitasin.. kell 20.10 lupsas poiss välja, 4390 g ja 52 cm. (Vahepalaks: mina ise sündisin kunagi kell 20.30, 4400 g ja 52 cm). Väike lillakas olend visati mulle korraks rinnale, seejärel pesti teda, kaaluti, mõõdeti ja siis sai J. ta kokkupakituna enda kätte. Mind õmmeldi samal ajal mingi tunnikese jagu. Väga palju rebenes ja lisaks lõigati kah veel, kuna poisil oli nöör ümber kaela.
Nüüd, kaks nädalat hiljem, olen võimeline juba istuma ja pikemalt liikuma. Hea, et emal senini puhkus oli, muidu ei oleks ma kuidagi omal jõul siin toime tulnud...

Kuna poiss on nii suur, siis on meil probleeme tema söötmisega. Rinnast ei tule nii palju piima, kui vaja oleks ja seega oleme sunnitud lisatoitu andma: J. õe rinnapiima (tal kuune titt ja piima nagu Niiluses vett) ja rinnapiimaasendajat. Selle nuumamisega võttis ta umbes 60g nädalaga juurde (esimesel nädalal ei võtnud midagi juurde), mis on ilmselgelt vähe. Ja oleks arstile pool tundi hiljem läinud, siis oleks kaal vist väiksemgi olnud (kui haiglast lahkumisel), kuna kakindas pea 100 g mähkusse. Nii et ta on pärinud J. ainevahetuse... söö palju tahad, midagi juurde ei tule :(

Lisaks on ta viimased päevad tõeline jonnipunn olnud, gaasid piinavad. Hommikust õhtuni ainult nutab, maha rahuneb ainult tissi otsas, siis kah mämmerdab niisama seal. Mul endal tuleb juba pisar selle nutu peale silmi, sest kuidagi aidata kah ei saa ju. Anname talle küll sab simplexit, kuid see ei näi toimivat. Ja ise üritan kah ainult asju süüa, mis gaase ei tohiks tekitada. Mõistus on otsas, eks esmaspäeval kaaluma minnes küsin perearstilt nõu.