Omg! KOLM kuud on juba möödas, läinud nagu niuhti. Miks ma siia midagi kirjutanud ei ole? Noh, pole viitsimist, aega, jaksu jne olnud. Aju on mõtetest tühjaks imetud! Kuid sel esmaspäeval sain oma töö lõpuks letti visata ja olemine on veidi pingevabam. Eks näis, kas järgmisel nädalal mingi retsensioon mulle meilile jõuab või ei ;)
Tegelikult valetan, pole see elu midagi pingevabam. Üks seminaritöö (15-20 lk) on vaja veel kirjutada ja siis kästi jaanipäevaks MA kah juba valmis treida. Tule taevas appi! Mul pole õrna aimugi, kuidas sellele viimasele lähenema peaks. Pean taas materjale otsima hakkama ja nina raamatutesse toppima. Ja seda kõike seetõttu, et juhendajal on sügissemester ainult tema enda teadustööks ette nähtud ja ta ei tegele tudengitega. Brrr
Muidu on aga elu ilus. Poiss kasvab jõudsalt, areneb iga päevaga. Õnneks veel ei kõnni, kuid igasugu lollused on juba selged. See-eest on meil nüüd üks väike plikatirts lisaks, kes vajab sama palju tegelemist. Väike rotu-nässakas, kes õnneks on juba aru saanud, et õue peab hädale minema. Kuigi jah, ennist just oli terve köögi täis pasanteerinud, ise kah sitane. FuN!
Muidu on aga elu ilus. Poiss kasvab jõudsalt, areneb iga päevaga. Õnneks veel ei kõnni, kuid igasugu lollused on juba selged. See-eest on meil nüüd üks väike plikatirts lisaks, kes vajab sama palju tegelemist. Väike rotu-nässakas, kes õnneks on juba aru saanud, et õue peab hädale minema. Kuigi jah, ennist just oli terve köögi täis pasanteerinud, ise kah sitane. FuN!
