Nuumamine kannab vilja

Kuna minu päevad mööduvad titega kodus passides, siis suurt midagi nagu juhtunud ei olegi. Arvuti ja televusser on mu suured sõbrad, eriti viimane, sest arvuti taga titt süles väga hästi istuda ei õnnestu.
Poiss on ühel päeval virilam kui teisel, sest kõht muliseb. Eile näiteks magas ta oma 10-minutilisi unesid mul süles, sest nii kui ta mujale magama panin, oli ta kohe naksti üleval, kiskus end vibusse ja kukkus vääksuma. Hetkel on hea rahulik, kõht täis ja uni hea. Lõpuks ometi on ta valgel ajal magamise ära õppinud (loodetavasti :P). Päris mitu päeva ei ole ta päeval maganud, jääb alles õhtul magama. Õnneks magab aga see-eest öösiti kenasti, 1-2 mähkuvahetus-söömis-pausi on ainult.
Ise olen suhteliselt rahuldavas konditsioonis, kui arvestada unepuudust, vähest söömist ja muud taolist. Öösel olen iga ta ähh-puhhi peale üleval (samal ajal kui J. magab nagu kott kõrval :P) ja muul ajal ei tule poisi une ajal mul endal enam und. Eks näis, kaua ma nii kestan... Süüa pole kah vahelduva eduga korralikult saanud, sest proovi sa ühe käega midagi vaaritada... sest titt ju magab ainult süles. Õnneks 2-3 söögikorda pigistan ikka välja, kaloraaž on muidugi alla igasugu arvestusi. Viimastel päevadel olen vähemalt oma vedelikutarbimise enam-vähem jonksu saanud (igasugu rinnapiima teed ja muidu teed ja veed ja keefirid).
Kaalun hetkel sama palju kui enne sünnitust. Juba esimese nädala lõpuks oli mul kaal taastunud, ehk siis rasedusega peale tulnud 13-14 kg olid naksti läinud. "Vorm" on muidugi kannatada saanud: kõhule on rasva juurde tulnud ja nahk pole ka veel korralikult tagasi tõmbunud, muus osas on aga ikka sama lödisev pekk :P
Olen siin mõtteid mõlgutanud, et septembrist peaks end käsile võtma ja vaikselt trenni tegema hakkama. Muidugi peaks hetkel juba kõhulihaseid ja kätekõverdus ja muud taolist siin kodus tegema, kuid kui aus olla, siis ei viitsi ja ei ole ka suuremat jaksu selleks. Enne pean oma toitumisega järjele saama, et energiat oleks, ja siis vaatab edasi :)

Poisi kaal on aga lõpuks ometi tõusma hakanud. Väike statistika:
20.07. oli sünnikaaluks 4390g
23.07. haiglast koju tulles kaalus ta 4180g
27.07. ämmaka juures kaaludes saime tulemuseks ikka 4180g
03.08. peale sundsöötmist kaalus poiss 4240g
09.08. peale nädalast nuumamist saime tulemuseks juba 4480g

Vabandan väga, et edaspidi hakkab siin titejuttu olema, kuid kuna see on nüüdsest minu maailm, siis millest muust mul olekski kirjutada?

Back in business

Nonii! Viiamane aeg endast märku anda, või mis?
Raseduse viimase kuu luuserdasin lihtsalt maha ja ei viitsinud selle palavusega mitte kottigi teha. Nii möödusid mu päevad peamiselt nelja seina vahel, kus oli hea jahe, kas siis niisama teleka ees lebotades (jalgpall!) või siis käsitööd tehes. Kui ma hästi mäletan, siis valmisid mul:
* kahed villaheiepüksid, ühed suuremad ja teised väiksemad... kuid mida veel kasutusse pole võtnud, sest hetkel hea mugav Pampersitega mässata, kuna see kaki-pissindus ei ole veel regulaarne.
* üks heegeldatud müts * kolm mänguasja, mis oli paras pusimine ja võttis päris kaua aega. Paremalt esimene on dinosaurus ja minu esimene katsetus, teine peaks hiir olema, kellel pean silmad rohkem kokku õmblema, ja kolmas on siis Looney Tunes'i Sylvester, ainult et roosa ninaga ja hetkel veel silmitu, sest mõtlen, kuidas need silmad talle külge pookida. Lisaks peab hiirele ja kassile paremad vurrud välja mõtlema, et need küljest ära ei tuleks.
Kuna palavad ilmad olid kogu aeg, siis sai paar korda isegi ujumas käidud... korra meres ja muidu karjääris.

20. juulil sai mu "kannatuste" rada lõpuks otsa. Oli haiglasse kontrolli minek, kuna rasedus oli 41+1. 17. juulil hakkas vaikselt midagi juba altpoolt tilkuma, kuid kuna seda asjandust tuli suht vähe, siis paanitsema ei hakanud. 20. juuli hommikul tuli aga juba midagi roosakat. Kuna oli niigi kontrolli minek, siis ei hakanud varem haiglasse minema. Kell 9 olin platsis, kuulati tite südamelööke ja emaka kokkutõmbeid, kõik oli korras. Siis pidin arsti ootama jääma. Kell 12 sain alles arstile, sest too oli keisrilõigetega ametis. UH oli korras. Ja siis hakati emakakaela kontrollima ja nii need veed plärtsti ära tulidki. Sain siis sünnituspalatisse. Kell 14 hakkasid kerged valud pihta. Kell 16 kopikatega jõudis J. mulle seltsi, siis olid valud juba iga 3 minuti tagant, kui ma hästi mäletan. Peagi läks asi päris hulluks. Mul on küll suur välulävi, kuid need valud.... mnjah. Ma ei taha teada, mis hääli ma seal tegin või kui kõvasti hingasin-karjusin. J. ütles, et tal tuli vahepeal mind vaadates juba pisar silmi. Tuhude ajal epiduraali ei saanud, sest hiljaks jäädi sellega, emakakael oli liiga avatud juba. Umbes kell 19.15 hakkasid pressid pihta. Mäletan kellaaega, sest kell pool kaheksa tahtsid nad mulle veel monitori külge panna, et vaadata tite seisundit. Ja nii ma seal siis punnitasin.. kell 20.10 lupsas poiss välja, 4390 g ja 52 cm. (Vahepalaks: mina ise sündisin kunagi kell 20.30, 4400 g ja 52 cm). Väike lillakas olend visati mulle korraks rinnale, seejärel pesti teda, kaaluti, mõõdeti ja siis sai J. ta kokkupakituna enda kätte. Mind õmmeldi samal ajal mingi tunnikese jagu. Väga palju rebenes ja lisaks lõigati kah veel, kuna poisil oli nöör ümber kaela.
Nüüd, kaks nädalat hiljem, olen võimeline juba istuma ja pikemalt liikuma. Hea, et emal senini puhkus oli, muidu ei oleks ma kuidagi omal jõul siin toime tulnud...

Kuna poiss on nii suur, siis on meil probleeme tema söötmisega. Rinnast ei tule nii palju piima, kui vaja oleks ja seega oleme sunnitud lisatoitu andma: J. õe rinnapiima (tal kuune titt ja piima nagu Niiluses vett) ja rinnapiimaasendajat. Selle nuumamisega võttis ta umbes 60g nädalaga juurde (esimesel nädalal ei võtnud midagi juurde), mis on ilmselgelt vähe. Ja oleks arstile pool tundi hiljem läinud, siis oleks kaal vist väiksemgi olnud (kui haiglast lahkumisel), kuna kakindas pea 100 g mähkusse. Nii et ta on pärinud J. ainevahetuse... söö palju tahad, midagi juurde ei tule :(

Lisaks on ta viimased päevad tõeline jonnipunn olnud, gaasid piinavad. Hommikust õhtuni ainult nutab, maha rahuneb ainult tissi otsas, siis kah mämmerdab niisama seal. Mul endal tuleb juba pisar selle nutu peale silmi, sest kuidagi aidata kah ei saa ju. Anname talle küll sab simplexit, kuid see ei näi toimivat. Ja ise üritan kah ainult asju süüa, mis gaase ei tohiks tekitada. Mõistus on otsas, eks esmaspäeval kaaluma minnes küsin perearstilt nõu.

8 nädalat veel :S

Kui siiani on kõik kenasti sujunud, siis eile ämmaka juures oli väike üllatusmoment: vererõhk olevat kõrgevõitu olnud. Kohe pandi piirangud peale: EI valkudele, magusale ja soolasele. Tehku ma nädalas vähemalt üks koormusvaba päev (ehk söö päev otsa juurikaid ja ära liiguta end eriti) ja tulgu ma nädala pärast uuesti kontrolli...

Nojah, kuidas ma saan ilma kohupiimapasta ja juustuta olla? Impossible! Lisaks, kust kuramuse kohast ma siis kaltsiumi peaksin saama, kui piimatooteid pean vähem tarbima? Kahtlane... Juurikaid päev läbi närida on kah parajalt nüri, nii et vaatab seda asja veel!

Täna muidu võtsingi vabalt ja päevitasin bikiinid endale selga. Õnneks hakkab peagi puhkus ja siis saab need nõmedad bikiinirandid uuesti ära päevitada!
Muud tarka ei viitsigi kirjutada. Palavus tapab! Õnneks läheb pühapäeval taas jahedamaks.